Käisime täna Põlvamaal Valgesoo rabas. Olime valmistunud selleks, et räätsasid me kasutada ei saa, kuna lumi on ära sulanud, kuid võta näpust. Retkejuhil oli auto pagasnik räätsasid täis, mille üle oli kõigil muidugi ilmatuma hea meel. Tõsiasi oli muidugi see, et räätsade jalgapanek võttis oi kui kaua aega. Ma ei suutnud lõpuks enam üldse arvet pidada, mitmel lapsel seda teha sai aidatud.
Kui see toiming tehtud, asusime teele. Esialgu mööda laudteed, kuid siis juba vesisesse rappa. Kaasas oli kompass ja kaart ning retkejuht õpetas lastele, kuidas nende abil ilmakaari ja õiget suunda määrata.
Kes hoolikalt giidi kuulas, sai uusi teadmisi nii taimede kui loomade kohta. Lapsed arvasid väga tublisiti ära loomi, kelle häälitsused kõlasid lindilt. Maitsesime jõhvikaid, mida praegu, veebruarikuus, oli rabas uskumatult palju, aga ka kukemarja. Saime tunda sookailu iseloomulikku vänget lõhna. Samblad, millest loodusõpetuses olime varasemalt rääkinud, said samuti üle korratud.
Pärast pikka ja väsitavat sumpamist rabas, vesist ja porist teekonda, suundusime tagasi lõkkeplatsi juurde, kust olime oma retke alustanud. Päeva parim hetk - söömine ja teejoomine võis alata.
Selline (talve)päev siis looduses.
No comments:
Post a Comment